Jätkaks samal teemal edasi, kohast kus eelmine lugu pooleli jäi. Alustuseks räägiks pikemalt jäljepõldudest. Olles võistelnud oma koertega mitmel MM -l ning samas käinud vaatamas ka pinu MM e, pean tõdema, et jäljepõllud varieeruvad nii IPO -s kui IPO- FH s päris suuresti. Kindlasti mõjutab jäljepõldude raskust suuresti ka ilm. Näitkes antud MM l oli viimasel päeval peale vihma põldude tase hoopis midagi muud, kui eelnevatel päevadel peale pikemapoolset põuda.
Meil on osad inimesed, kes on jupi aega koertega jälge treeninud öelnud kõvahäälselt välja tõeliselt rumalat lauset, et kui koer ajab, siis ajab ta olenemata põllust. Ei oskagi seda lauset muud moodi kommenteerida, kui öeldes, et sellise lause ütlejat iseloomustab see lause tegelikult väga hästi. See näitab, kui vähe kogemust arvamuse avaldajal tegelikult on ning kui piiratud on tema arusaamad jäljekoolitusest. Täiesti selgelt on pinnastel, kus jälg toimub väga suur vahe sees. Ei ole vaja olla teab-mis ajugeenius saamaks aru näiteks ellest, et ilusal rohelisel aasal teevad ilusat jälge paljud koerad ning kui minna samade koertega asfaldile, siis ei aja neist valdav enamus. Kuidas siis nii, kui justkui koer kes ajab, peaks ajama igal pool? Arvestdes koera nina tundlikkusega, mis suudab klaasi pinnale jäetud omaniku sõrmejälge ära tunda ka 6 nädala möödudes (see on teaduslikult tõestatud) on ju tegelikult 30 minutit vana asfaldile kõnnitud jälg selle kõrval lapsemäng. Aga ikkagi need rohelisel aasal töötavad koerad ei oska muhvigi teha. Vaatasin ise möödunud sügisesel IPO FH eeestikatel ühe oera tööd, kes on rohelisel aasal saanud valdavalt punkte üle 90 ning antud võistlusel keskiselt raskel mullapõllul liikus edasi väga vaevaliselt. Rohupõllul näitas sama koer ülesse üsna ilusaid ning enesekindlalt teostatud nurki. Antud mullapõllul kõhkels igas nurgas, keerutas ning läks järgnevale sirgele selge ebakindlusega. Millest selline vahe? Aga sellest, et lõhna oli oluliselt vähem ning see mõjutab selgelt koera tööd. Osad koerad hakkavad vähesema lõhn akorral töötama tavapärasemalt lohakamalt, kuna üritavad kasutada silmi, teised aga vastupidi teevad vigu lähtuvalt ebakindlusest, kuna nad ei saa jäljest nii palju lõhna ninna, et julgeksid saadud infot 100% usaldada. Mõlemad variandid kutsuvad esile vigasid ja alandavad punkte. Kui rääkida põldude keerukusest koerale, siis mõjutavaid tegureid on päris mitmeid. Esiteks seovad erinevad pinnaed sammu lõhna erinevalt. Kõndides aeglasel rõhutatud sammul rohu sisse jälje murdub rohi astumise all ning sellest eraldub rohu murdumise lõhna. Olenemata kas kõndimisest on möödas tund või kolm on ju selge, et murdunud rohi pole selle aja jooksul "paranenud". Ehk siis murdumise lõhn võib küll väheneda, kuid ei kao kuhugi. Kui astuda rõhutatud sammuga pehmemapoolsele mullapõllule, siis vajutab samm mulla pealispinna puruks. Kui muld on vähekegi niiske, siis on selge, et kuivast pealistasapinnast läbi vajuv jälg toob välja alumise kihi niisket mulla lõhna. See eristub jällegi üsna selgelt. Kui nüüd jälg kuivad meie kliimas ca. 20 kraadi juures tunni, siis jääb lõhna erisus siiski täiesti selgeks. Kui ta kuivad 28 kraadi juures 3 tundi, siis on erisus oluliselt väiksem, sest läbiastutud samm kuivab vähehaaval samuti. Kui me kujutame nüüd aga ette sellist sõmerat suhkrut meenutavat mulda, kus mulla kiht on täiesti kuiv 10 - 20 cm sügavuselt siis meenutab selline muld teatud mõttes rannaliiva. Kõndige kuivale rannaliivale sisse tossudega jäljed. Võrrelge sinna astutud jälje põhja ümbritseva liivaga. Pole ju miskit vahet. Ühesugune sõmer ning kuiv. Sellise sammu sisse jääbki tegelikult väga väga vähe lõhna. Selle aasta MM i osad mullapõllud olid just sellised. Olenevalt koera kogemusest ja nina töö täpsusest on sellisel pinnasel väga suur kiusatus kasutada silmi. Võite seda ise rannaliival proovida. Kujutage ette, et liigute tänaval ning teil seotakse silmad kinni. Arusaadavlt hakkate te kasutama kohe liikumiseks abina näiteks käsi ning samuti üritate kõrvadega rohkem kuulata. Koeraga on sama lugu. Kui pinnasel on lõhna vähe, siis koer üritab teiste meeltega infot hankida.Minu koerale saigi mullajäljel just see saatuslikuks. Kui ma nüüd tahaksin koera saada selels olukorrras töökindlamaks, siis on kaks põhilist töösuunda. Esiteks tuleks treenida rohkem pinnastel, ku slõhn aon tõeliselt vähe, et koer õpiks ka vähest infot paremini analüüsima, teisalt segada jälgi oluliselt rohkemate ristuvate ja segavate teguritega, mis silmadega tuge otsides koolituslikud on. Olen mõnevõrra koera treeninud rannaliival, kuid kogetu põhjal leian, et peaksin seda oluliselt rohkem tegema. Meil Eestis on see probleem, et tõeliselt raskeid treeningpinnaseid eiole lihtne leida. Meie mullad ja aasad ning niiske kliima "lõhnavad" liiga palju . Selles osas on heak streeningkohaks just liivarand. Kesk- Euroopas on selles osas palju lihtsam. Näiteks ka Mm i toimumis kohas pidavat temperatuur mai lõpuks tõusma 30 - 35 kanti. Sellise kuuma ja päikselõõsaga leiab kuivanud vähelõhnavaid põlde palju kergemini. Samuti on sealsed põllud palju liivasema ja savisema koostisega, mis kuivavad lihtsamini ning muutuvad "lõhnatuks".
Meil armastatakse valdavalt teha jälgi ilusatel rohelistel aasadel. Eks sellistes tingimustes saabki koeraga ilusaid punkte ning saab sotsiaalmeediasse kenasid pilte karikatega. Kahjuks hoiab aga see arengu paigal. Kui pidevalt treenida nö. samas kastis, siis on võimalik koer selels kastis lihvida väga heaks, kuid kahjuks tema oskused töötavadki vaid selles kastis. Samuti ei pea omanik palju analüüsima ega üritama areneda, sest ainuke tagasiside, mida ta võistlustelt saab on võimalik aeglane eseme näitamine või reageerimine tuulele. See, kuidas koer suudab raskete oludega võidelda ja stressisituatsioonis hakkama saada jääb täiesti nägemata. Kui MM oli seljataga ütles Aarne huvitava lause. Ta mainis, et see MM oli talle oluliselt õpetlikum kui eelmine MM 2 aastat tagasi, kus ta ka osales. Ta väitis, et nähtu andis palju mõtlemisainet ning motiveeris arenema ja lahendusi otsima. Kujutage nüüd ette, et vahepeal on möödunud 2 aastat ning koer on jupi vanemaks saanud . Toimunud on ridamisi kohalikke võistlusi. Kas ei oleks kasulik sellist infot saad akohalikelt võistlustelt ja nö. lühema aja jooksul? Kui kodustelt võistlustelt tuleks taolist infot juurde iga poole aasta või aast atagant, siis mõelge kui palju oleks võimalik arendada koera 2 aasta jooksul. Ja arvestage seejuures veel koera elueaga, millest 2 aastat moodustab juba üsnagi suure osa. Minu arust pole jäljekoolituse mõttes olemas enam kehvemat ja pidurdavamat valikut, kui teha enamus jäljevõistlusi pidevalt samatüübilistel põldudel. Mõõdunud aastal toimus FCI IPO MM Sveitsis päris rasketel põldudel ja aasta enen seda Malmös olid ka põllud kohati üsna keerulised. Meenub, kuidas vestlesin peale võistlust Austria ja Itaalia esindajatega, kes mainisid, et neil toimuvad viimastel aegadel võistlused üsna lihtsatel põldudel ning koerad olid raskematele põldudele sattudes sedavõrd hädas, et kumbki tiim polnud enam peale jälge võimeline osalema meeskonna võistluses, sest läbikukkunuid oli nii palju. Vestlesin Austria esindajaga kevadisel FCI koosolekul uuesti ning kuulsin, et nad otsustasid muuta kardinaalselt sealsete tiitlivõistluste põlde ning jäljetöö tase on märkimisväärselt tõusnud. Arvaks, et ka meie Eestis peaks otsustama ära pririteedid. Kas oluline on, et liigume koolituslikult edasi, nagu kogu muu maailm või tegutseme edasi samas kastis ning naudime ilusaid punkte ja karikaid.
Teine tegur, mis mõjutab olulisel määral koerte jäljetööd on viis, kuidas jälg on põllule kõnnitud. Ukraina FCI IPO FH MM l kõnniti jälje põllule tavalise sammuga ilma et olek skuidagigi rõhutatud samme. Ka nurgad astuti tavalisel sammul. Jäljetegijate koolitust olid seal läbi viinud juba jupp aega kaks maailma võib öelda parimat jälje spetsialisti - vennad Lengvarskid. Jäljetegijate töö oli tõeliselt tasmemel. Vaadtes IPO tandril toimuvat on hakanud silma, et mitmetel IPO tiitlivõistlustel tammutakse jälg maha selliselt, et enamus jälgi oleks aetavad ka ilma koerata. Arusaadavalt on selline jälg koera jaoks tõeliselt kerge. Minu jaoks on selline tegevus olnud üksjagu muigamapanev, sest ühest küljest toodab see küll konkreetsel MM l rohkem tulemusi ning elimineerib jälje kui läbikukutava ala osatähtsuse. Teisalt aga uinutab see inimesi teatava rahuloluni. Siis saabub mingi MM kus pind on raskem ja me näeme massilist läbikukkumist jäljel. Ka meie jäljevõistlusi kipub iseloomustama see, et arvestades lihtsate põldudega, on jäljed sisse kõnnitud üsnagi rõhutavalt ning lähtuvalt lühikesest sammust on tihtipeale jäljed ka üsna lühikesed. Koera tõeline kvaliteet tuleb aga välja alles pikema jälje teises pooles. Kui tahta saavutada suurvõistlustel stabiilsust oleks meil mõistlik hinnata üle oma jäljetegemise stiil ning võimalusel hakata tegema jälgi samuti GPS il põhinevalt lugedes meetreid, mitte samme. Jätaks siinkohal jälle pooleli.
No comments:
Post a Comment