Wednesday, February 20, 2013

Räägiks veel koeraspordist

Olen analoogsel teemal ka varem siin kirjutanud, kuid kirjutaks veel. Käisin pühapäeval just sõitmas Tartu Maratoni. Sõites autoga 3 tundi stardipaika, veetes pool päeva rajal ning sõites siis taas 3 tundi tagasi jääb aega päris palju erinevatele teemadele mõtlemiseks. Nagu ma varem korduvalt olen maininud, siis selle blogi peamine mõte on anda inimestele võimalusel lisateadmisi ning arendada silmaringi seoses koerakoolitusega. Kui mõelda koeraspordi arendamisele, siis minu arust on võrdselt tähtis nii koerale ilusama ja kiirema istu käsu õpetamine, kui ka õige hoiaku kujundamine. Järgneva looga ma üritangi mõtteviisi ja hoiakut kujundada.
Mulle on meeldinud kogu aeg sporti teha. Olen seda harrastanud läbi terve elu. Kogu kooliaeg möödus kergejõustikustaadionil ja - hallis. Hiljem olen võimauste piires ratast sõitnud ja suusatamas käinud. Olenevalt alast olen olnud tippsortlane, kes teeb 6- l päeval nädalas kokku 8 - 9 (ligi 30 tundi) trenni ja rahvasportlane, kes teeb, siis kui saab ja nii et mõnus oleks.  Inimspordis on see kuidagi hästi paigas. Paraku need samad tõekspidamised ei ole aga lihtsad juurduma meie Eesti koerasporti.

Tuleks siis otsaga möödunud nädalavahetuse Tartu Maratoni juurde ning sealt edasi siis juba koeraspordi radadele. Mul ei ole ilmselgelt aega teha regulaarseid treeninguid ning seada kõrgeid eesmärke. Kuna oma aja võtavad töö, kodu ja ka koerte treenimised, siis pean aru andma, et kasutades sinna vahele jäävat ajanatukest peab ka eesmärgid asetama selle põhjal. Läksin sel aastal starti olles eelnevalt suusatanud ca. 450 km. Seda on pea 100 km rohkem kui eelnevatel kordadel, kuid arvestades, et see on kogu aasta sport, siis ilmselgelt vähem kui enamusel.  Kunagi, kui 3 aastat tagasi esimest korda Tartu Maratoni starti läksin seadsin eesmärgiks 6 tunni piiri alistamise. Kahjuks on see jäänud saavutamata. Lootsin, et äkki seekord saan sellest jagu ning läkski õnneks ning finishijoonest üle libisedes näitas stopper 5 tundi 55 minutit ja 50 sekundit. Ja ma olin väga rahul. Ma olin tõesti rahul, sest ma olin saavutanud oma eesmärgi. Kui ma vaatan protokolli, siis enne mind lõpetas antud distantsi üle 5000 osaleja, kui ma vaatan aegu, siis võitjad seisid juba sel ajal pjedestaalil, kui mina alles 30 km peal joogipunktis olin. Selleks ajaks, kui mina finishisse jõudsin olid võitjad juba tõenäoliselt poolel teel koju.  Kas see muudab mu tulemuse väärtust kuidagi kehvemaks. Ei muuda. Ma täiesti adun, kui palju need eespool olevad sportlased trenni teevad. Ma kujutan ette, kui palju parem on nende varustus. Ma tegelikult adun ka täiesti seda, et osadel inimestel on looduse poolt antud oluliselt parem vastupidavus  ning ma saan aru, et ma ei saagi kuidagi võistelda esikoha pärast. Aga ma olen sellegipoolest väga rahul. Ma olen rahul sellepärast, et mul oli võimalik osaleda päris ametlikul võistlusel (mis on lausa rahvusvahelises kalendris), ka sain ennast võrrelda nö. maailma parimatega ning ma sain ületades ennast teada oma tegeliku hetke seisu. Ja kõigele lisaks sain ma seda teha suure hulga inimestega koos ning nautida hästi korraldatud üritust.

Kas ma oleksin kuidagi õnnelikum, kui hommikul kell 9 oleks startinud tipud 63 km distantsile ning siis milllagi keskpäeval oleks antud uus start, kus oleks startinud osavõtjad alates numbrist 5000. Sellele hilisemale stardigrupile oleks olnud veidi teine 63 km rada, selline, mis läheb kogu aeg allamäge.  Kui ma oleks lõpetanud oma 63 km distantsi mitte 6 tunniga, vaid 2 tunni ja 35 minutiga ning olnud omas grupis parim. Ma oleks saanud panna suurelt oma Facebooki seinale ülesse, et edastasin maailma tippe 10 minutiga. Et olin esimene (mis siis et nö. teises stardis). Oleksin käinud spetsiaalselt kuskil fotograafi juures ja teinud karikatega pilti ja lasknud alla panna suurelt kirja ESIMENE KOHT Tartu Maratonil. Ilmselgelt ei oleks ma olnud õnnelikum. Tegelikult, kui selline pakkumine isegi tehtaks, siis ma ei võtaks seda vastugi, sest see tundub nii mõtetu ja odav justkui võistelda sportlastega kes teevad minust kordades rohkem trenni ning siis justkui mingites spetsiaalselt loodud oludes neid ajaliselt võita. Selle nimetajaks inimspordis oleks pettus. Olgem ausad, tegelt ju oleks võimalik läbida 1000 m kõige kiiremini lennukist alla hüpates enne kui langevari avaneb. Kas sel juhul võiksin ma öelda, et ma olen maailma kiireim jooksja või suusataja, et 1000 m nii kiirelt läbisin?

Tartu Maratoni on kogu aeg korraldatud ühtede reeglite järgi. Kogu aeg kaotab suurem osa osalejatest esimesele 500-le (loe viiesajale) tundidega ja ikkagi osalejate arv kogu aeg kasvab ning uusi suusasõpru tuleb kogu aeg juurde. Mis siis ajab inimesi sellisele võistlusele, kus sa protokollist leiad ennast kohalt 3000 või 5500, mitte esimese kolme hulgast ning ei saa karikat ega kohta pjedestaalil. Ma arvan, et see on kogemus võtta osa ühest hästi korraldatud võistlusest, panna ennast proovile, saada teada tegelik tase ning võistelda iseenda ning naabrimehega. Ja see toobki juurde aina uusi osalejaid ning kasvatab ala populaarsust. See paneb tugevamalt ja rohkem treenima, et areneda ja kaugemale jõuda.

Nüüd jõuan siis otsapidi koeraspordi juurde. Kunagi käis siin seminari pidamas selline spordi suurkuju nagu Pierre Wahlström, kes ütles kuldse mõtte: "mina treenin koera 40 tundi nädalas ning see oleks ebaaus, kui võidaksid ja saaksid samaväärseid punkte inimesed, kes teevad seda hobi korras mõne tunni nädalas. See võtaks spordilt ära kogu mõtte".

Nii see ju on. Aga tuleme nüüd meie koduse Kuulekuskoolituse, IPO või PJK juurde.  Ja mida me näeme:
Kuulekuskoolituses toimub pidev võitlus ja surve suunal, et tegelikult peaks ikka punkte andma leebemalt ning sellega populariseerima ala. Alles hiljuti lugesin sellest, kuidas meil Eesti koerakoolituses ikka pikka aega figureerinud inimesed ütlesid, et uus KK on liiga karm ning tuleks lasta madalamates klassides harjutuste vahel koeraga mängida. Ja ikka ja jälle loen ma sellest, et nö. uute tulijate meelitamiseks tuleks punkte kinkida ja sooritustele osaliselt läbi sõrmede vaadata. Eriti karm oli lugeda ühe pikemat aega koerakoolitusega tegelenud inimese arvamust, kus ta väitis, et tegelikult võiks IPO harrastajad üldse KK st eemal hoida, et las see ollagi meie oma inimeste jaoks kes ei taha MM le. Kas Tartu Maraton oleks täna populaarsem, kui sinna pääseks starti vaid üle 6 tunni sõitvad inimesed? Kas see oleks siis veel võistlus?

Või, teeme koeraga jäljepõllul trenni siis, kui aega on, kui just ei ole muid kiireid. Vahest kord nädalas, teinekord ka 2-3 korda. Tegelikult ju on see mõnus hobi selliselt värskes õhus aega veeta. Aga täiesti ilmselge on see, et selliselt väga kaugele ei jõua ja nö. "päris maratonil" jääd kuhugi 5000 piiri taha. Aga, et siiski aupaistet saada tuleb siis korraldada selline allamäge võistlus, nagu ma alguses mainisin. Leida põld, kus koera  nina polekski vaja, sest kõrges heinas sisse kõnnitud rada leiaks juba ka inimese silm. Nimetada antud võistlus kõlava nimega, panna välja ilusad karikad ning nautida aupaistet, kui tulemuseks on 95 punkti sajast. Siis saab minna kõigepealt karikaga piltniku juurde teha kaunid pildid, seejärel kiirustada piltidega Facebooki, panna need ülesse ja kirjutada allkirjaks. Mina olen nii tubli ja mu koer on ka kõige tublim ja me võitsime. Siis tulevad sõbrad ja laigivad ja kiidavad ja ülistavad. Vägev! Ja kui juhtub olema emane koer, siis saab teha ka kutsikaid ning müüa neid võitja kutsikate pähe. Huvitav, kas minu väärtus ka suusaringkondades oleks kuidagi kõrgem, kui ma läbiksin 63 km allamäge ning sõidaksin siis 10 minutit kiiremini sama distantsi läbi, kui selle aasta Tartu Maratoni võitjad vähe mägisema tee. Pakuks, et mitte. Aga äkki aretusväärtus kasvaks :)

Ma olen seda korduvalt öelnud ja ütlen uuesti, et meil Eesti teenistustõugude aladel ei hakka koerasport enne kuhugi suunas tõusma, kui me lõpetame ära selle allamäge maratonide korraldamise ning hakkame päris võistlusi tegema. Kui tõesti 95 punkti saav koer saaks need punktid igalt kohtunikult ja kõikidel platsidel (nagu seda saadakse näiteks Soomes) ning siis oleks sellel tulemusel väärtus, oleks koeral väärtus ja ka koerakoolituse tegelik seis loksuks paika. Pakun, et Tartu Maratonil on järgmisel aastal jälle rohkem osalejaid ja seda vaatamata sellele, et sõit on raske, väsitav ja pingutust nõudev ning valdav enamus kaotab võitjatele tundidega.

No comments:

Post a Comment